Ootamatult saabunud lume puhul saab lugeda Tallinna Inglise Kolledži õpilaste Anna ja Anita meenutusi suvisest mereretkest.
– – –
Ühel ilusal suvisel päeval, mis hommikul tundus pilvine, kogunesime Tallinna Lennusadamas, et minna mereretkele uurimislaeval Salme. Sadamas oli meid ootamas Linda Metsaorg, kes on tuntud linnutundja. Laeval ootasid meid aga merebioloogid Inga ja Urmas Lips ning TTÜ merebioloogia osakonna praktikandid. Sel hetkel ei osanud me midagi arvata, mis sellest päevast võib saada.
Esimese asjana tutvustasid Salme tüürimees ja kapten meile ohutust laevapardal ning merel, et keegi endale viga ei teeks ega laeva lõhuks. Samuti tutvustasid asjatundjad meile vahendeid, millega uuritakse vee koostist, ja vahendeid, millega võetakse proove mere põhjast.
Uurimislaev ei näinud välja tavalise laeva moodi, vaid oli veidi väiksem, just sobiv paaripäevasteks mereuurimisretkedeks. Laeval olid pisikesed kajutid, köök, söögituba ning samuti asus seal saun. Laev oli kujundatud täpselt mereuuringute tarbeks, mis tähendab, et seal asus ka pisike laboriruum, kus olid väärtuslikud merebioloogide aparaadid. Üks aparaatidest (FlowCam) pildistas näiteks veeproovist leiduvaid pisivetikaid ja esitas neid arvutiekraanile selgete piltidena, et merebioloog suudaks neid liigitada. Toimus ka loeng Läänemere ja selle veestiku kohta, ning selgitati, kui suurt tähtsust omab Salmel tehtav mereuurimine mitmetele asutustele ja nende töötajatele.
Selle ajaga olid kapten ja tüürimees juba näinud palju vaeva ning sõitnud Lennusadamast välja meie merereisi kõige kaugemasse punkti, kus mere sügavus oli lausa 100 meetrit. Õues tugeva tuule ja väikese vihmaga võtsid bioloogid spetsiaalse aparaadiga esimesed proovid. Aparaat tuli seadistada nii, et vesi pääseks läbi proovi võtmise anumate ning siis tuli see vette lükata. Tüürimees liigutas kangi ja teine inimene juhendas arvuti tagant, et kang oleks õigel sügavusel peatatud. Üks proov võeti põhja lähedalt, teine võeti poole sügavuse pealt ja kolmas proov paar meetrit enne veepinda. Arvutiprogramm määras hapniku sisaldust vees, rõhku teatud sügavusel, fütoplanktonite protsentuualset sisaldust ning vee tempetaruuri. Samal ajal sai osa õpilasi mõõta Secchi kettaga vee läbipaistvust.
Edasi sõitsime Naissaare poole. Teel sinna räägiti meile vetikamaailmast ning selle omapäradest. Järgmises jaamas näidati meile jälle ette, kuidas proove võtta. Nüüd saime ise mõõta vee hapnikusisaldust. Me olime seda varem teinud Vernieri aparaadiga, aga nüüd teistsuguse aparaadiga. Kõigepealt tuli tööle panna magnetsegaja, lülitada aparaat sisse ning oodata, kuni numbrid tablool enam ei muutunud. See number tuli lõpuks öelda protokollijale.
Kolmandas jaamas juhutus midagi erakordset. Otsustasime, et kuna aparaat on väljas, siis avame kaaned ise, et see vettelaskmiseks valmis seada ning aega säästa. Saime kohe positiivset tagasisidet, et natuke veel harjutamist ja siis võime ka siia laevale praktikale tulla, sest keegi teine polnud varem nii hakkaja olnud. Meie protokollija Anna ütles, millal masinat liigutada ja seisma jätta ning märkis protokolli koordinaadid, kuupäeva, kellaaja ja kogutud andmed. See oli põnev!
Kui protokoll oli valmis, lasti vette laeva järel veetav automaatne läbi veesamba unduleeriv mõõtekompleks ehk “kuldkala”, nagu laevameeskond seda kutsus. Järgmisse punkti sõites saime imetleda Tallinna siluetti. Neljandes jaamas kordus kõik samamoodi ning seekord oli protokollijaks Anita. See tunne oli võimas ja erakordne. Ega igapäev ei juhtu, et saab kontrollida mereuurimismasinat.
Pärast neljandat jaama leidsime lõpuks aega vaadata kella, mis oli märkamatult juba saanud neli. Oli küll kurb lahkuda, kuid pidime võtma suuna uuesti Lennusadama poole. Nii saigi see hariv, kuid erakordselt lõbus päev läbi. Tuleb tunnistada, et ei oleks oodanud sellest nii palju, kuid kõik läks väga hästi.
Kui sulle pakutakse ainulaadseid võimalusi, tuleb nendest kinni haarata!
Anna Parts ja Anita Kuprijanovitš