Eesti grupi kogemust BSP õppelaagris “Jätkusuutlikkus üle piiride” saaks lühidalt kokku võtta sõnaga “teekond”. Ühe nädala jooksul said ära proovitud kõikvõimalikud transpordiviisid: laev, linnabuss, metroo, kiirong, tavaline rong, auto, lennuk, minibuss ja isegi jäälõhkuja. Jäälõhkuja osas tuleb korraldajaid kiita huumorimeele eest, kuna jäälõhkujaga sõitsime esimese laagripäeva hommikul – just siis kui tavaliselt tehakse tutvumismänge (ingl. ice-breakers).
Miks me siis nii keeruliselt laagrisse ja laagrist tagasi sõitsime? Esiteks, meie eesmärk oli võimalikult väikese süsiniku jalajäljega reisida, eriti kuna laagri põhiteemaks oli jätkusuutlikkus ja kestliku arengu eesmärgid. Teiseks olid kõik üksmeelel, et vee- ja maapealse transpordiga on palju huvitavam reisida.
Reisi algus laeval Tallinn-Stockholm.
Meie vahva meeskond koosnes (ülemisel grupipildil vasakult paremale) kolmest õpilasest, kes kevadel laagrisse kandideerisid – Artur Alõmov Viimsi Gümnaasiumist, Laure Kivit Tartu Jaan Poska Gümnaasiumist ja Marta Näripä Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumist; kahest õpetajast, keda õpilased ise nomineerisid oma koolidest – Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õpetaja Olga Gerassimenko ning Viimsi Gümnaasiumi õpetaja Liina Kitt; reisijuhina tuli kaasa Läänemere Projekti koordinaator Maria Ivanova.
Lennukivaba reisimise eelis on teekonnal ootavad üllatused ja uued teadmised. Stockholmis juhatas meid Google Maps nii, et pidime sõitma ühest metroo jaamast teisse. Korraks tekkis küsimus, et miks me küll nii lühikese maa metroos sõidame, aga kui olime peatusesse laskunud, siis olid kõik nõus, et avanenud vaatepilt on seda väärt:
Tuli välja, et sattusime ühte väga põneva interjööriga metroojaama – kaljuseinte, kiviskulptuuride ja modernse punase ja rohelise värviga disainitud platvormiga. Nagu saime hiljem Stockholm-Kopenhaageni rongis ühe kohaliku prouaga vesteldes teada, oli see metroojaam ehitatud plaanitust teisse kohta ning tal on linna ajaloos oluline tähendus. Alguses taheti metroo sissepääs ehitada pargi keskele, kus kasvavad vanad jalakad ning selletõttu sooviti puud maha võtta. Kuid tänu linnaelanike vastuseisule ja korraldatud protestidele rajati sissepääs metroosse mitte parki, vaid erahoonesse paarisaja meetri kaugusel.
Kopenhaagenist sõitsime otse esimesse peatuspaika – Lõuna-Taanis asuvasse väiksesse linna nimega Aabenraa. Seal ootas meid Saksamaa koordinaator Martin Jarrath, kes lahkesti pakkus meie grupile ööbimiskohta oma majas. Pärast läksime koos tema ja teise koordinaatoriga Schleswigi linna, mis asus meie peatumispaigast vaid tunni aja sõidu kaugusel.
Õppelaagri toimumiskohaks oli meelega valitud A.P. Møller kool Schleswigi linnas – Taani kool Saksamaa territooriumil. Selles piirkonnas elab palju saksa-taani peresid ja taani päritoluga inimesi, seega loodi A.P. Mølleri kool, et vähemuse lapsed saaksid õppida taani keeles. Õpilased oskavad vabalt ka saksa keelt rääkida ning kooli lõppedes saavad sisse astuda nii Saksamaa kui ka Taani ülikoolidesse. Selline kahe rahvuse rahumeelne koostöö selles piirkonnas inspireeris rahvusvahelise laagri korraldajaid.
Esialgu panime kooli platsil telgid püsti ning esimese õhtu päikeseloojang lõi erilise laagri atmosfääri:
Paraku järgmisel päeval muutus ilm üsna külmaks ja tormiseks, seega pidime sisse kolima. Kool oli väga toetav õppelaagri korraldamisel ning andis kasutusele klassiruumid ja spordisaali.
Laagrisse tulid kohale osalema ligikaudu 100 õpilast ja õpetajat Saksamaalt, Taanist, Poolast, Lätist, Soomest ja Eestist, kes on kõik UNESCO ühendkoolide Läänemere Projekti võrgustiku liikmed.
Kõik osalejad pidid tooma laagrisse kaasa ühe kolmetunnise haridusliku töötoa ning viima selle läbi. Loomingul ei olnud piire peale teemapüstituse: töötuba pidi puudutama ühte või rohkemat ÜRO kestliku arengu eesmärkidest. Noored valisid teemad, mis neile kõige rohkem korda lähevad ning mõtlesid välja meetodid, kuidas nendel teemadel eakaaslastega mõtteid vahetada.
Eesti grupi töötuba koosnes kolmest erinevast osast. Laure juhtis arutelusid soolise võrdõiguslikkuse teemadel. Üks aruteludest põhines päriselu juhtumitele: gruppides arutati, kuidas saaks igaüks aidata sõpra või klassikaaslast, keda diskrimineeritakse soo põhjal. Näiteks, mida teha olukorras, kui teised keelduvad kasutamast noore enda poolt eelistatud nime ja isiklikku asesõna? Huvitav oli see, et õpilased leidsid, et nad kohtavad soolist ebavõrdõiguslikkust oma ümbruskonnas päris tihti, kuid harva õnnestub neid teemasid rahumeelselt käsitleda.
Laure grupiarutelu juhtimas.
Artur valmistas ette meeskonnamängu, mille abil on võimalik õppida erinevate energiaallikate ja tootmisviiside kohta: fossiilkütustel põhinev energia, taastuvenergia ja tuumaenergia. Meeskondadel tuli liikuda ruumis ettenähtud rajal ning vastata eri tüüpi küsimustele. Kui meeskond oli vastanud, andis Artur lisainfot ning selgitas laiemat konteksti.
Artur energiateemalises mängus tagasisidet andmas.
Marta lähenes kliima teemale läbi tegevuse, kus osalejad pidid leidma endale ruumis koha vastavalt sellele, kas nad olid väitega nõus või mitte: näiteks, kas usud, et kliimamuutuste kohta tuleks koolis rohkem õpetada? Samuti viis Marta läbi väikese viktoriini, mille abil said osalejaid reflekteerida oma isiklikku panust kliimamuutuste leevendamisel ning julgustas kõiki oma eeskujuga teistele teed näitama.
Väga huvitav oli osaleda ka teiste riikide töötubades, mis olid kõik erineva lähenemise ja vaatenurgaga tehtud. Alustades looduslike värvidega maalimisest ja lõpetades ringmajanduse ärimudeli järgi oma firma loomisega. Õpetajate jaoks oli see suurepärane viis, kuidas oma õpetamise tööriistakasti täiendada, eriti kuna õppida sai ka õpilastelt.
Laagri jooksul käidi lisaks ekskursioonidel UNESCO maailmapärandisse kuuluvates kohtades nagu Gottorfi loss ja vana viikingite linn Haithabu. See oli kindlasti üks parimaid ajaloolisi rekonstruktsioone, mida oleme külastanud! Ja jällegi esines ka siin märksõna “teekond” – ekskursiooni päeval kõndisid kõik umbes 20 km kokku.
Haithabu keskaegse linna ajalooliste majade rekonstruktsioonid asuvad täpselt maapõues peidus olevate arheoloogiliste leidude kohal.
Ja see teekond oli ka uusi kohtumisi ja põnevaid vestlusi täis. Meil oli aega, et olulistel teemadel rääkida, arutleda ja vaielda. Läänemere Projekti koordinaator Maria Ivanova jäi laagri korralduse ja tegevustega väga rahule. “Mulle meeldis eriti, kui oli võimalik vaielda, nii et erinevad mõttemaailmad põrkasid kokku ning tänu sellele nägid teineteise olemasolu. Arutelud, mis ei ole mugavad, panevad meid sügavamalt mõtlema, õpetavad arvestama teistsuguse maailmavaatega ning ergutavad oma positsiooni paremini argumenteerima ja ümber mõtlema. BSP laager oli selle jaoks suurepäraseks platvormiks, kust leidsime sõpru, kellega seda keerulist maailmahariduslikku teed kõndida.”