Sel kevadel, 29. maist 3. juunini 2011 toimus Soomes Pori linna lähedal kaheksateistkümnendat korda rahvusvaheline keskkonnalaager. Laagrist võtsid osa Läänemere projektis (inglise keeles The Baltic Sea Project – BSP) osalevate koolide õpilased ja õpetajad.
Seltskond oli kokku tulnud neljast riigist: kõige rohkem oli soomlasi, üsna palju ka rootslasi, viis sakslast ning Eestist oli meid kuus. Kõikide juhendajatega kokku osales laagris umbes 60 inimest. Eestlaste seltskond oli Tartu Loodusmajast: õpetajad Eva-Liisa Orula ja Liina Roop ning õpilased Triinu Aru, Robert Jakob Oetjen, Taavi Aru ja mina, Jaak Joonas Keldoja.
Kui me laevaga Helsinkisse jõudsime, tulid juba kohalikud Porist meile vastu ning sõidutasid bussiga laagripaika. Selleks oli ilus mereäärne koht nimega Siikaranta, mis asus Pori linnast veidi eemal. Päeval käisime alati bussiga kusagil laagrist kaugemal, aga ööbisime ikka Siikarantas, kus elasime neljakohalistes majakestes.
Üks huvitavamaid kohti, mida külastasime, oli Olkiluoto tuumajaam. Sinna sõitsime bussiga. Alguses oli tutvustav ettekanne tuumajaama kohta, kuid pärast saime ka oma silmaga üht-teist näha. Näiteks käisime mõnikümmend meetrit maa all asuvas tuumajäätmete hoidlas ja tutvusime interaktiivse näitusega tuumaenergia kohta.
Ühel päeval tuli meil jaguneda kolme rühma ning me viisime läbi erinevaid välitöid. Üks rühm keskendus väikeste veeloomade uurimisele, teine rühm tegi vee keemilisi analüüse ning kolmas rühm vaatles linde. Välitöid tegime kolmes kohas: Kokemäenjoki jõe deltas, Enäjärvi järve ääres ja kuulsas Yyteri rannas. Vee keemiliste analüüside rühm uuris nende veekogude vee pH-taset, hapniku- ja raua sisaldust ja muudki. Veeloomade rühma liikmed püüdsid veest väikesi loomakesi ja määrasid liike. Linnuvaatlejad vaatlesid linde ja õppisid nende ladina- ja ingliskeelseid nimetusi.
Üks huvitav ettevõtmine olid talgud ühe haruldase liblikaliigi elukoha kaitseks. Meid viidi kõigepealt ühte piirkonda nimega Säkylänharju, mis kuulub kaitseväele ja kus toimuvad nende õppused. Seal elab ka üks sinitiib liblikas, kes vajab paljunemiseks nõmm-liivatee taimi. Asi nägi välja nii, et kõigepealt tehti meile selgeks, milline nõmm-liivatee välja näeb. Seejärel oli meie ülesandeks kõik teised taimed maast välja kiskuda ja ühte hunnikusse viia. Niimoodi tekitasime nõmm-liivateele rohkem ruumi kasvada ja samuti liblikale paremad elutingimused. Nõmm-liivatee on päris väike taim, nii et omaette kunst oli seda sealt leida ja mitte välja kitkuda. Siiski õnnestus meil üsna suur ala puhastada.
Veel jäid heast küljest meelde kõik juhendajad, kes olid kogu laagri väga hästi korraldanud, olid lahked ja ka hea huumorimeelega.
Jaak Joonas Keldoja